Ashrama hinduismis on üks neljast vanusepõhisest eluetapist, mida käsitletakse iidsetes ja keskaegsetes India tekstides. Neli ashramat on: Brahmacharya (õpilane), Grihastha (majapidaja), Vanaprastha (pensionär) ja Sannyasa (loobumine).

Ashramas süsteem on hinduismi Dharma kontseptsiooni üks tahke. See on ka India filosoofia eetiliste teooriate komponent, kus see on ühendatud nelja õige inimelu eesmärgiga (Purusartha), milleks on täitmine, õnn ja vaimne vabanemine.

Brahamacharya ashrama
Brahmacharya (ब्रह्मचर्य) tähendab sõna-sõnalt "Brahmani (kõrgeima reaalsuse, mina, Jumala) järgiminekut". India religioonides on see ka erinevate kontekstipõhiste tähendustega mõiste.

Ühes kontekstis on Brahmacharya esimene inimelu neljast Ashramast (vanusepõhine etapp), kusjuures Grihastha (majapidaja), Vanaprastha (metsaelanik) ja Sannyasa (loobumine) on ülejäänud kolm Asramat. Brahmacharya (bakalaureuseõpilane) eluetapp, kuni umbes 20-aastaseks saamiseni, oli keskendunud haridusele ja hõlmas tsölibaadi praktikat. India traditsioonides tähendab see puhtust õpilase eluperioodil, et õppida gurult (õpetajalt) ja hilisematel eluetappidel vaimse vabanemise (mokša) saavutamiseks.

Teises kontekstis on Brahmacharya voorus, kus see tähendab vallalisena tsölibaati ja abielus truudust. See esindab vooruslikku elustiili, mis hõlmab ka lihtsat eluviisi, meditatsiooni ja muid käitumisviise.

Brahamacharya ashrama elas esimesed 20–25 eluaastat, mis vastab ligikaudu noorukieale. Lapse Upanayanam saabudes alustas noor inimene õppimist Gurukulas (guru majapidamises), mis oli pühendatud dharma kõigi aspektide õppimisele. "Õiglase elu põhimõtted". Dharma hõlmas isiklikke kohustusi enda, perekonna, ühiskonna, inimkonna ja Jumala ees, mis hõlmas keskkonda, maad ja loodust. See õppeperiood algas lapse viie- kuni kaheksa-aastaselt ja kestis 14-20-aastaseks saamiseni. Sellel eluetapil uuriti traditsioonilisi veedateadusi ja erinevaid sastraid koos veedade ja upanišadide religioossete tekstidega. Seda eluetappi iseloomustas tsölibaadi praktika.

Naradaparivrajaka Upanishad soovitab, et Brahmacharya (õpilase) eluetapp peaks kestma alates vanusest, mil laps on valmis saama gurult õpetusi, ja kestma kaksteist aastat.
Brahmacharya eluetapi lõpetamist tähistas Samavartanami tseremoonia.
Grihastha ashrama:
Grihastha (गृहस्थ) tähendab sõna-sõnalt "kodus, perega ja sellega hõivatud olemist" või "majapidajat". See viitab inimese elu teisele faasile. See järgib Brahmacharya (bakalaureusetudeng) eluetappi ja kehastab abieluelu, mille ülesandeks on hoida kodu, kasvatada perekonda, koolitada lapsi ning juhtida perekeskset ja dharmilist ühiskondlikku elu.
Muistsed ja keskaegsed hinduismi tekstid peavad Grihastha etappi sotsioloogilises kontekstis kõigist etappidest kõige olulisemaks, kuna inimesed selles etapis ei ela mitte ainult vooruslikku elu, vaid toodavad toitu ja rikkust, mis toetab inimesi ka teistel eluetappidel. kui järglased, kes jätkavad inimkonda. Kodumajapidamise staadiumit peetakse India filosoofias ka selliseks, kus inimese elus eksisteerivad kõige intensiivsemad füüsilised, seksuaalsed, emotsionaalsed, tööalased, sotsiaalsed ja materiaalsed kiindumused.

Vanaprastha ashrama:
Vanaprastha (sanskriti keeles वनप्रस्थ) tähendab sõna-sõnalt "metsa taandumist". See on ka hindu traditsioonide mõiste, mis esindab inimelu neljast ashramast (etapist) kolmandat. Vanaprastha on osa veeda ashrami süsteemist, mis algab siis, kui inimene annab majapidamiskohustused üle järgmisele põlvkonnale, võtab nõuandva rolli ja taandub järk-järgult maailmast. Vanaprastha etappi peetakse üleminekufaasiks peremehe elust, kus on suurem rõhk Arthal ja Kamal (rikkus, turvalisus, naudingud ja seksuaalsed püüdlused), faasiks, kus on suurem rõhk mokšale (vaimne vabanemine). Vanaprastha esindas kolmandat etappi ja seda iseloomustas tavaliselt lastelaste sünd, majaperemehe kohustuste järkjärguline üleminek järgmisele põlvkonnale, üha enam erakulaadne elustiil ning suurem rõhk ühiskondlikele teenustele ja vaimsetele püüdlustele.

Vanaprastha kestis vedaliku ashrami süsteemi kohaselt vanuses 50–74 aastat.
See soodustas sotsiaalse vastutuse, majanduslike rollide, isikliku keskendumise järkjärgulist üleminekut vaimsusele, tegevuste keskpunktist nõuandvama perifeerse rolli poole, ilma et oleks vaja tegelikult kedagi metsa kolida koos partneriga või ilma. Kuigi mõned loobusid sõna otseses mõttes oma varast ja valdusest, et kolida kaugetele maadele, jäi enamik oma perede ja kogukondade juurde, kuid võtsid endale üleminekurolli ja nõustusid vananedes muutuva rolliga graatsiliselt. Dhavamony identifitseerib Vanaprastha staadiumit kui "eraldumise ja suurendava eraldatuse" staadiumi, kuid tavaliselt on see nõuandja, rahuvalvaja, kohtunik, noorte õpetaja ja keskea nõuandja.

Sanyasa ashrama:
Sanyasa (संन्यास) on hinduistlikus filosoofias lahtiütlemise eluetapp, mis koosneb neljast vanusepõhisest eluetapist. Sannyasa on askeesi vorm, seda iseloomustab materiaalsetest soovidest ja eelarvamustest lahtiütlemine, mida esindab huvimatuse ja materiaalsest elust eemaldumise seisund, ning selle eesmärk on veeta oma elu rahulikus, armastusest inspireeritud lihtsas vaimses elus. Sanyasa isik on hinduismis tuntud kui sannyasi (mees) või sannyasini (naine).

Hinduismil ei ole formaalseid nõudeid ega nõudeid elustiilile või vaimsele distsipliinile, meetodile või jumalusele, mida sanyasin või sanyasini peab järgima – see on jäetud inimese valikule ja eelistustele. See vabadus on toonud kaasa mitmekesisuse ning olulisi erinevusi elustiilis ja eesmärkides. Sannyasa lapsendajatest. Siiski on mõned ühised teemad. Inimene Sannyasas elab lihtsat elu, tavaliselt eraldatuna, rändava, ühest kohast teise triivides, ilma materiaalse vara või emotsionaalsete sidemeteta. Neil võib olla jalutuskepp, raamat, anum või anum toidu ja joogi jaoks, sageli seljas kollane, safran, oranž, ooker või mullavärvi riided. Neil võivad olla pikad juuksed ja nad võivad tunduda sassis ning tavaliselt on nad taimetoitlased. Mõned alaealised upanišadid ja kloostriordud peavad naisi, lapsi, õpilasi, langenud mehi (karistusregister) ja teisi Sannyasa jaoks sobimatuteks; samas kui teised tekstid ei sea mingeid piiranguid.

Need, kes sisenevad Sannyasasse, võivad valida, kas nad liituvad grupiga (mendikantne tellimus). Mõned neist on ankuriidid, kodutud rahalised, kes eelistavad üksindust ja eraldatust kaugemates piirkondades, ilma seotuseta. Teised on tsenobiidid, kes elavad ja reisivad koos hõimukaaslaste-Sannyasidega oma vaimset teekonda püüdes, mõnikord Ashramas või Matha/Sanghas (ermitaažid, kloostriordu).