Verse 1:
धृतराष्ट्र उवाच |
धर्मक्षेत्रे कुरुक्षेत्रे समवेतवऍेतात
मामकाः पाण्डवाश्चैव किमकुर्वत सञयत सञयत
dhṛitarāśhtra uvācha
dharma-kṣhetre kuru-kṣhetre samavetā yuyutsavaḥ
māmakāḥ pāṇḍavāśhchaiva kimakurvata sañjaya
Selle salmi kommentaar:
Kuningas Dhritarashtra oli peale selle, et ta oli sünnist saati pime, ilma ka vaimsest tarkusest. Tema kiindumus oma poegadesse pani ta vooruste teelt kõrvale kalduma ja anastama Pandavate seadusliku kuningriigi. Ta oli teadlik ülekohtust, mida ta oli teinud oma vennapoegade, Pandu poegade suhtes. Tema süüdlane südametunnistus tegi talle muret lahingu tulemuse pärast ja seepärast uuris ta Sanjaylt sündmuste kohta Kurukshetra lahinguväljal, kus sõda peeti.
Selles salmis esitas ta Sanjayle küsimuse, mida tegid tema pojad ja Pandu pojad, olles kogunenud lahinguväljale? Nüüd oli ilmselge, et nad olid sinna kogunenud ainsa eesmärgiga võidelda. Seega oli loomulik, et nad kaklesid. Miks tundis Dhritarashtra vajadust küsida, mida nad tegid?
Tema kahtlust võib aimata sõnadest, mida ta kasutas –dharma kṣhetre, maa dharma (vooruslik käitumine). Kurukshetra oli püha maa. Shatapath Brahmanis kirjeldatakse seda järgmiselt: kuruksṣhetraṁ deva yajanam [v1]. "Kurukshetra on taevajumalate ohverdamisareen." Seega oli see maa, mis toitis dharma. Dhritarashtra sai aru, et Kurukshetra püha maa mõju äratab tema poegades diskrimineerimisvõimet ja nad peavad oma sugulaste, Pandavade veresauna ebaõigeks. Nii mõeldes võivad nad leppida rahumeelse kokkuleppega. Dhritarashtra tundis selle võimaluse üle suurt rahulolematust. Ta arvas, et kui ta pojad sõlmivad vaherahu, jäävad Pandavad neile jätkuvalt takistuseks ja seetõttu oli eelistatav, et sõda toimuks. Samal ajal oli ta ebakindel sõja tagajärgedes ja soovis teada saada oma poegade saatust. Selle tulemusena küsis ta Sanjaylt Kurukshetra lahinguväljal toimuva kohta, kuhu kaks armeed olid kogunenud.
Allikas: bhagwatgeeta.org
