Sissejuhatus
Mida me mõtleme asutaja all? Kui me ütleme asutaja, siis me mõtleme öelda, et keegi on loonud uue usu või sõnastanud religioossete tõekspidamiste, põhimõtete ja tavade kogumi, mida varem ei eksisteerinud. See ei saa juhtuda sellise usuga nagu hinduism, mida peetakse igaveseks. Pühakirja järgi, Hinduism ei ole ainult inimeste religioon. Isegi jumalad ja deemonid praktiseerivad seda. Ishwar (Ishwara), universumi isand, on selle allikas. Seda ta ka harjutab. Seega Hinduism on Jumala dharma, mis on inimeste heaoluks toodud maa peale täpselt nagu Ganga püha jõgi.
Kes on siis hinduismi asutaja (Sanatana Dharma)?
Hinduismi ei loo inimene ega prohvet. Selle allikas on Jumal (Brahman) ise. Seetõttu peetakse seda igaveseks religiooniks (Sanatana dharma). Selle esimesed õpetajad olid Brahma, Vishnu ja Šiva. Brahma, looja Jumal, avaldas loomise alguses jumalatele, inimestele ja deemonitele veedade salateadmised. Ta andis neile edasi ka salateadmisi Minast, kuid oma piirangute tõttu mõistsid nad seda omal moel.
Vishnu on säilitaja. Ta säilitab hinduismi teadmisi lugematute ilmingute, seotud jumalate, aspektide, pühakute ja nägijate kaudu, et tagada maailmade kord ja korrapära. Nende kaudu taastab ta ka kaotatud teadmised erinevatest joogadest või viib sisse uusi reforme. Lisaks, kui hindu dharma langeb üle teatud punkti, kehastub ta maa peale, et seda taastada ja taaselustada selle unustatud või kadunud õpetusi. Vishnu näitlikustab ülesandeid, mida inimestelt oodatakse maa peal täitmist oma sfääris majapidajatena.
Ka Shiva mängib olulist rolli Hindu Dharma toetamisel. Hävitajana eemaldab ta ebapuhtuse ja segaduse, mis hiilib meie pühadesse teadmistesse. Teda peetakse ka universaalseks õpetajaks ning erinevate kunsti- ja tantsuvormide (Lalitakalas), joogade, kutsete, teaduste, põlluharimise, põllumajanduse, alkeemia, maagia, tervendamise, meditsiini, tantra ja nii edasi allikaks.
Seega, nagu veedades mainitud müstilise Ashvattha puu puhul, on hinduismi juured taevas ja selle oksad on maa peal laiali. Selle tuumaks on jumalikud teadmised, mis juhivad mitte ainult inimeste, vaid ka teiste maailmade olendite käitumist, kusjuures Jumal on selle looja, säilitaja, varjaja, paljastaja ja takistuste eemaldaja. Selle põhifilosoofia (shruti) on igavene, samas kui selle osad (smriti) muutuvad vastavalt ajale ja oludele ning maailma arengule. Sisaldades iseenesest Jumala loomingu mitmekesisust, jääb see avatuks kõikidele võimalustele, muudatustele ja tulevastele avastustele.
Samuti loe: Prajapatis – Issand Brahma 10 poega
Paljudele teistele jumalustele, nagu Ganesha, Prajapati, Indra, Shakti, Narada, Saraswati ja Lakshmi, omistatakse ka paljude pühakirjade autorsust. Peale selle rikastasid lugematud õpetlased, nägijad, targad, filosoofid, gurud, askeetlikud liikumised ja õpetajate traditsioonid hinduismi oma õpetuste, kirjutiste, kommentaaride, diskursuste ja ekspositsioonide kaudu. Seega on hinduism tuletatud paljudest allikatest. Paljud selle uskumused ja tavad leidsid tee teistesse religioonidesse, mis pärinesid Indiast või suhtlesid sellega.
Kuna hinduismi juured on igavestes teadmistes ning selle eesmärgid ja eesmärk on tihedalt seotud Jumala kui kõige Looja eesmärkidega, peetakse seda igaveseks religiooniks (Sanatana dharma). Hinduism võib maailma ebapüsiva olemuse tõttu maa pealt kaduda, kuid selle aluse moodustav püha teadmine jääb igaveseks alles ja avaldub igas loomistsüklis erinevate nimede all. Öeldakse ka, et hinduismil pole rajajat ega misjonilisi eesmärke, sest inimesed peavad selleni jõudma kas ettehoolduse (sünd) või isikliku otsuse tõttu oma vaimse valmisoleku (mineviku karma) tõttu.
Nimetus hinduism, mis tuleneb tüvisõnast "Sindhu", tuli kasutusele ajaloolistel põhjustel. Hinduism kui kontseptuaalne üksus eksisteeris alles Briti aegadel. Sõna ise ilmub kirjanduses alles 17. sajandil pKr. Keskajal tunti India subkontinenti Hindustani või hindude maana. Nad kõik ei praktiseerinud sama usku, vaid erinevaid, mille hulka kuulusid budism, džainism, šivism, vaišnavism, brahmanism ja mitmed askeetlikud traditsioonid, sektid ja allsektid.
Kohalikud traditsioonid ja inimesed, kes praktiseerisid Sanatana Dharmat, kandsid erinevaid nimesid, kuid mitte hindudeks. Briti ajal rühmitati kõik põlisusud üldnimetuse "hinduism" alla, et eristada seda islamist ja kristlusest ning loobuda õiglusest või lahendada kohalikke vaidlusi, omandi- ja maksuküsimusi.
Hiljem, pärast iseseisvumist, eraldati budism, džainism ja sikhism sellest seadustega. Seega sündis sõna hinduism ajaloolisest vajadusest ja sisenes India põhiseaduslikesse seadustesse seadusandluse kaudu.
