Satyavati (vjasa ema) oli neetud apsara (taevane nümf) tütar, kelle nimi oli Adrika. Adrika muutus needuse tõttu kalaks ja elas Yamuna jões. Kui Chedi kuningas Vasu (tuntud kui Uparicara-vasu) oli jahiretkel, koges ta oma naisest unes öist emissiooni. Ta saatis oma sperma kotkaga oma kuningannale, kuid võitluse tõttu teise kotkaga kukkus sperma jõkke ja neetud Adrika-kala neelas selle alla. Järelikult jäi kala tiineks.
Peakalur püüdis kala kinni ja lõikas lahti. Ta leidis kala kõhust kaks last: ühe isase ja ühe emase. Kalur esitas lapsed kuningale, kes jättis poisslapse endale. Poisist kasvas üles Matsja kuningriigi asutaja. Kuningas andis naislapse kalurile, andes talle nimeks Matsya-gandhi või Matsya-gandha (“Kellel on kala lõhn”) tüdruku kehast pärit kalalõhna tõttu. Kalur kasvatas tüdruku oma tütreks ja pani talle tema jume tõttu nimeks Kali ("tumedaks"). Aja jooksul teenis Kali nime Satyavati ("tõeline"). Kalur oli ka praamimees, vedas inimesi oma paadiga üle jõe. Satyavati aitas isa tööl ja temast kasvas ilus neiu.
Ühel päeval, kui ta parvlaevaga rishi (salvei) Parasharaga üle Yamuna jõe vedas, tahtis tark, et Kali rahuldaks oma iha ja hoidis tema paremat kätt. Ta püüdis Parasharat veenda, öeldes, et tema kasvuga õppinud braahman ei peaks ihaldama naist, kes haiseb kala järele. Ta andis lõpuks järele, mõistis targa meeleheidet ja visadust ning kartis, et kui ta tema palvet tähele ei võta, võib ta paadi keskvoolu ümber lükata. Kali nõustus ja käskis Parasharal olla kannatlik, kuni paat kaldale jõuab.
Teisele poole jõudes haaras tark temast uuesti kinni, kuid naine teatas, et tema keha haises ja kooselu peaks neile mõlemale meeldima. Nende sõnade peale muudeti Matsyagandha (tarkade jõududega) Yojanagandhaks (“tema, kelle lõhna võib tunda üle yojana”). Nüüd lõhnas ta muskuse järele ja seda kutsuti Kasturi-gandhiks ("muskuselõhnaline").
Kui ihast piinatud Parashara talle uuesti lähenes, väitis ta, et see tegu pole päevavalguses sobiv, kuna isa ja teised näevad neid teiselt kaldalt; nad peaksid ootama õhtuni. Tark oma jõududega mähkis kogu piirkonna udusse. Enne kui Parashara sai mõnuleda, katkestas Satyavati teda uuesti, öeldes, et naudib ja lahkub, röövides naiselt süütuse ja jättes ta ühiskonnas häbi. Seejärel õnnistas tark teda virgo intacta'ga. Ta palus Parasharal lubada, et vahekord on saladus ja tema neitsilikkus jääb puutumata; nende liidust sündinud poeg oleks sama kuulus kui suur tark; ja tema lõhn ja noorus oleksid igavesed.
Parashara täitis talle need soovid ja oli kauni Satyavati poolt küllastunud. Pärast aktust suples tark jões ja lahkus, et temaga enam kunagi kohtuda. Mahabharata lühendab seda lugu, märkides Satyavatile ainult kaks soovi: tema neitsi puutumata ja igavene magus lõhn.
Oma õnnistustest vaimustuses sünnitas Satyavati samal päeval Yamuna saarel oma lapse. Poeg kasvas kohe noorukina ja lubas emale, et tuleb talle iga kord appi, kui ta teda appi kutsub; siis lahkus ta metsa patukahetsust tegema. Poega kutsuti tema värvi tõttu Krishnaks ("tumedaks") või Dvaipayanaks ("saarel sündinu") ja hiljem hakati teda kutsuma Vyasaks – veedade koostajaks ning Puraanade ja Mahabharata autoriks. Parashara ennustus.
Autorid: Navratn Singh
